Foto: avatud allikatest
Mõelgem välja, millal on kõige parem sügisel vaarikaid toita ja milliseid väetisi kasutada.
Paljud aednikud unustavad pärast saagi koristamist vaarikad – nad usuvad, et põõsas “puhkab”, seega pole vaja seda puudutada. Just vastupidi – vaarikad valmistuvad aktiivselt külmaks ja varustavad toitu pikaks talveks. Need varud aitavad tal talve üle elada ja hakkavad kevadel kasvama. Seetõttu tasub sügisel lisada vaarikatele veidi väetist, et järgmisel aastal saada rikkalik saak. Mõelgem välja, mida vaarikaid pärast vilja kandmist toita ja kuidas seda õigesti teha.
Millal on parim aeg sügisel vaarikaid sööta?
Põõsa toitmine peaks toimuma pärast saagi koristamist, vaarikapõllu olete välja rookinud kõik umbrohud, kaevanud mulla üles ning eemaldanud vanad, kuivad ja vilja kandvad oksad. Seda tuleks teha umbes kuu pärast vilja kandmise lõppu – mitte varem.
Millised väetised vaarikale meeldivad?
Vaarikapõõsaid võib väetada nii orgaaniliste kui ka mineraalväetistega. Oluline on nende vaheldumine: näiteks eelmisel aastal olid mineraalsed, siis sel aastal mahedad ja vastupidi.
Orgaanilisi väetisi kasutatakse:
- mädanenud sõnnik või kompost – kasutatakse üks kord 3 aasta jooksul kaevamiseks, arvutus – 4-5 kg / ruutmeetri kohta;
- turvas – saate sellega mulda multšida, laotades selle 10–15 cm kihina, sel viisil on võimalik “tappa kaks lindu ühe kiviga” – mõlemad kaitsevad juuri ja toidavad mulda;
- kana sõnnik – tuleb kasutada äärmise ettevaatusega, kuna see võib taime juuri kõrvetada, sõnnik kantakse ainult veega (vahekorras 1:20) ja kastetakse ühtlaselt üle pinnase;
- tuhk – kasutatakse, kui on vaja pinnast deoksüdeerida, siis puistatakse tuhk ümber põõsaste puutüve ringi.
Teine suurepärane ja kõige ohutum väetis on haljasväetis. Sinepi või ristiku võib istutada ridade vahele ning seejärel niita ja mulda panna – need lähevad kevadeks mädanema ja tõstavad mulla viljakust. Muide, varem rääkisime, mida pärast kartulivõttu külvata, et saak oleks suurem ja umbrohtu vähem.
Vaarikate mineraalväetiste hulka kuuluvad kaaliumi ja fosforit sisaldavad väetised – lämmastikku ei kasutata (!), kuna see soodustab rohelise massi kasvu, see tähendab, et põõsas kasvab ja sureb külma käes.
Väetage vaarikaid järgmisega:
- superfosfaat – iga põõsa alla kantakse 50–60 g väetist ja asetatakse seejärel pinnasesse 10 cm sügavusele;
- kaaliumsulfaat – 40 g põõsa kohta, see suurendab vaarikate külmakindlust, võib kasutada koos fosforväetisega.
Väetiste jaoks võib esmalt teha põõsaste ümber 30 cm kaugusele 20 cm sügavused sooned ja seejärel väetada sinna.
Tähtis: kui vaarikapõõsad on noored, tuleks annust vähendada 2 korda!
