Molfar Max Gordeev rääkis eranditult UNIANi jaoks sügisesest pööripäevast ja selle päeva traditsioonidest.
Sügisest pööripäeva tähistatakse 22. septembril / foto ua.depositphotos.com
22. septembril 2024, kui päev ja öö saavad oma õigustes võrdseks, saabub sügisese pööripäeva aeg. See päev, mis on sama iidne kui maa ise, kannab endas kaja meie slaavi esivanemate traditsioonidest, kes põimisid looduse võlu oma ellu.
Molfar Max Gordeev rääkis üksikasjalikult sellest ajast ja traditsioonidest.
Puhkus Radogoštš
Iidsetel aegadel nimetasid meie esivanemad seda puhkust Radogoštšiks või Tauseniks. See ei olnud lihtsalt päev kalendris, vaid aastaaegade vaheldumise elav kehastus, hetk, mil suvi kandis oma jõud sügisesse.
Kujutage ette küla, mida ümbritsevad kuldsed väljad ja karmiinpunased metsad. Hommikul, niipea kui esimesed päikesekiired maad puudutasid, ärkasid inimesed erilise tundega. See päev oli täis rituaale ja tseremooniaid, millest igaühel oli sügav tähendus.
Tänulikkus maaõele
Alates päeva esimestest tundidest läksid talupojad välja põldudele. Nad kandsid endaga kaasa saagi viimaseid viilu, mis olid kaunistatud lintide ja lilledega. Need vihud ei olnud pelgalt teravili – need kehastasid elu olemust, maa kingitust inimestele.
Tänutseremooniat viis läbi külavanem, hallipäine tarkpea, kelle pilk oli näinud palju sügiseid. Ta tõstis käed taeva poole ja ütles sõnu, mida anti edasi põlvest põlve:
“Oo, emake, meie õde, võtke vastu meie tänu oma heldete kingituste eest, nii et me austame teid, et teie jõud ei kustu!
Inimesed panid maa peale leiba, mett, puuvilju – kõike head, mis sel aastal sündis. See polnud lihtsalt annetus, vaid inimese ja looduse ühtsuse, vastastikuse kingituste vahetamise sümbol.
Tuline puhastus
Kui päike jõudis oma seniidini, algasid ettevalmistused põhitegevuseks – püha lõkke süütamiseks. Noored poisid korjasid kokku kuivanud oksi ja põhku, asetades need küla keskväljakule suurde hunnikusse.
Õhtuhämaruses süütas vanem tule. Leegid tõusid kõrgele taevasse, hajutades pimeduse ja soojendades kohalolijate hingi. Inimesed uskusid, et sellel tulel on eriline jõud – see puhastas minema kõik negatiivse, mis aasta jooksul oli kogunenud ja pakub kaitset tulevikule.
Üksteise järel, noortest vanadeni, hüppasid talupojad üle tule. Iga hüppega kaasnesid soovid:
“Haigused on kadunud ja tervis on igas luus!”
“Vaesus on tuhk ja heaolu on kodu!”
“Hirmud muutuvad leekideks ja julgus on südames!”
Rituaalne eine
Pärast tulepuhastust oli aeg ühiseks söömaajaks. Naised tassisid oma majadest suuri savipotte pudruga, küpsetasid hanesid, pirukaid õunte ja meega. Erilise koha laual hõivas päts – suur ümmargune leib, mis oli kaunistatud okaste ja taignakujudega.
Enne sööma asumist murdis pere vanim pätsi ja jagas tüki kõigile kohalviibijatele. See sümboliseeris suguvõsa ühtsust ja tänulikkust esivanematele nende tarkuse ja hoolitsuse eest.
Söögi ajal kõlasid laulud – venitatud, meloodiliselt, räägiti aastaaegade vaheldumisest, maa heldusest ja elu igavesest ringist.
Ennustamine tulevikuks
Kui õhtusöök lõppes ja tähed taevas juba eredalt särasid, oli aeg ennustada. Tüdrukud kogunesid jõe või järve äärde. Nad punusid sügislilledest ja ürtidest pärgi, punudes neisse oma unistusi ja lootusi.
Laulu ja naeru saatel ujutati pärjad vette, süüdates väikesed pähklikoores küünlad. Pärg, mille küünal põles kõige kauem, ennustas selle omanikule õnnelikku saatust ja varajast abielu.
Poisid kogunesid eraldi. Nad viskasid tammetõrusid tulle, esitades soovi. Kui tammetõru valju häälega praksus, oleks soov pidanud täituma.
Hüvasti suvega
Keskööle lähemale kogunes kogu küla suve sümboliseeriva suure hirmuhirmutise juurde. Nad riietasid ta heledatesse paeltesse ja lilledesse, kuid oli aeg hüvasti jätta.
Hüvastijätulaulude ajal kanti kuju jõkke. Seal pandi ta väikesesse sügislehtedega kaunistatud paati. Vanem ütles:
“Purje, punane suvi, puhka kuni uue kevadeni Ja me ootame teie naasmist, hoides teie kingituste soojust oma südames ja laoruumides.
Paat lasti vette ja kõik vaatasid, kuidas see aeglaselt pimedusse kadus, võttes endaga kaasa mälestusi eelmise hooaja soojusest ja valgusest.
Kohtumine sügisel
Koidikul, kui esimesed päikesekiired maad puudutasid, läksid inimesed väljale sügist tervitama. Nad kandsid endaga kaasas korve uue saagi viljadega – õunad, pirnid, pähklid.
Vanem ütles tervitussõnad:
“Palju õnne, helde sügis, tulge meie juurde jõukuse ja rahuga, täitke meie sahvrid, soojendage meie kodusid, andke meile tarkust ja kannatlikkust pikkadeks talveõhtuteks.”
Inimesed puistasid vilja üle põllu – sümboolne külv tulevaks aastaks. Nad uskusid, et see aitab maal pärast rikkalikku saaki jõudu taastada.
Puhkuse lõpp
Puhkus lõppes üldtööga – majade ja hoovide koristamine. Usuti, et puhtus majas pööripäeva päeval tagab korra ja õitsengu terveks järgmiseks aastaks.
Meie esivanemad mõistsid, et sügisene pööripäev ei ole ainult aastaaegade vaheldumine. See oli valguse ja pimeduse tasakaalu hetk, mineviku eest tänulikkuse ja tulevikuks valmistumise aeg. Nad lõid looduse võlu oma igapäevaellu, luues harmoonia inimese ja teda ümbritseva maailma vahel.
“22. septembril 2024, kui tähistame sügisest pööripäeva, tunneme seda sidet oma juurtega. Me ei pruugi enam hiiglaslikke lõkkeid süüdata ja veepinnal pärgasid hõljuda, kuid me saame siiski hetkeks peatuda, et tunda olukorra muutumist. aastaajad.” tänada looduse kingituste eest ja häälestuda uuele elutsüklile. Tuletagu see püha meile meelde meie esivanemate tarkust, looduse igavest ringkäiku ja tasakaalu säilitamise tähtsust meie elus,” ütleb Gordejev .
Max Gordeev Instagramis – instagram.com/maxgord
