Peaaegu kõik aiakultuurid on juba vilja kandnud. Peenrasse on jäänud hilisvalmivate sortide saak, mis jätkab valmimist, oodates oma aega.
Kuu alguses tuleks eemaldada külmakindlad hilised redise, porrulauk, seller, pastinaak ja naerisordid. Laseme neil peenardes päikese käes kuivada, puhastame mullast, lõikame lehed ja alumised juured maha ning saadame hoidlasse.
Juurpeterselli võib jätta talveks aeda. Kui puistate seda üle paksu kuiva lehekihiga, säilivad rohelised kaua ka lumekihi all.
Kaevame mädarõika juured välja. See on juba kogunud maksimaalselt kasulikke aineid ja nüüd pole mädarõigas eriti kange, vastupidi, see on magus. Lõikame ära roheluse, mis pole veel kuivanud, see läheb ettevalmistustesse.
Sel ajal võib aias domineerivaks nimetada hilisvalmivat kapsast. Oh, ja ta on praegu ilus – täpselt nagu “tüdruk sajas riides”. Mahlane – kõige õrnemast puudutusest kohe krõmpsub ning tundub, et hakkab lõhkema ja pritsima mahlaga. Eemaldage ettevaatlikult iga kapsapea. Tihedad pead säilivad ja on talvepäevadel maitsvad. Kui lehtedel on märgata mädaplekke, tuleb need katta kustutatud lubja, liiva ja kriidi seguga. See peatab mädanemise, kapsas jääb ikka keldrisse lebama. Parem on see aga tervest eraldi voltida.
Lõigatud kapsapead viime aiast ära ja peenrad, kus kapsas kasvas, paneme korda. Kaevame kännud üles ja tõmbame juured maast välja. Seda on oluline teha mitte ainult peenarde puhtuse pärast, vaid ka selleks, et aeda ei jääks kärbsevastsed, kes meelsasti kapsa risoomidel pikutavad ja seal vaikselt talve veedavad.
On aeg välja kaevata rooskapsa hilised sordid. Kaevame selle koos juurtega üles, mitte ei lõika ära ainult väikseid varsi. Parem on matta taim koos juurtega keldrisse niiske liiva sisse (võib kasutada liivaga kastides), nii säilib saak kauem ja paremini. Keldrisse võid riputada ka üleskaevatud rooskapsas juurtega ülespoole, see on ka usaldusväärne säilitusviis.
Lillkapsas ei jõua mõnikord enne esimese külma saabumist kasvada, küpsed pead ei saavuta vajalikku 15–20 cm läbimõõtu ja külma ilmaga ta lihtsalt ei kannata. Kui platsil on kasvuhooned, asetame väljakaevatud kapsapead kasvuhoone ettevalmistatud soontesse (mitte sügavamale kui 20 cm) ja puistame selle mullaga, need jõuavad aja jooksul. Sellel köögiviljal ei ole head säilivusaega; muud säilitusviisid ei sobi. Lillkapsast on kõige parem säilitada külmutatult.
Tihti juhtub, et sibul ja küüslauk ei jõua enne külma tulekut täielikku küpsemist saavutada. Selle protsessi kiirendamiseks on mitu võimalust. Sibulatelt kraabime mulla ära, et neile oleks rohkem valgust ja veel sooja õhku, ning jätame peenrasse. Selleks, et toitained koguneksid sibulatesse kiiremini, kiirendades valmimist, painutame ja asetame suled maapinnale – nüüd ei võta rohelised sibulatest kõike kasulikku, vaid küpsevad kiiremini.
Paljudes piirkondades istutavad aednikud tänapäeval Jeruusalemma artišokki. See tuleks koguda oktoobri lõpus. Osa saagist võib jätta “talveks”, mugulad ei sure ja osa saab hoida keldris. Panime need karpidesse, maapirni mugulad kihiti mullaga, nii on need kaua mahlased ega kuivaks ära.
Peenrad on tühjad, saak koristatud. Hakkame koristama kõike, mis neile jääb: taimejäänused, oksad ja veerised, lendlevad lehed, peidetud umbrohu juured. Taimejäätmed saadame komposti, kompostimiseks mittesobivad jäätmed viime objektilt ära. Kogenud aednikud soovitavad peenardes umbrohtu sorteerida. Küpsed umbrohud, mis on juba seemneid täis, tuleb hoolikalt välja rookida ja põletada. Aga noored võib labidaga hakkida ja peenardele jätta, saab hea väetise.
Hilise saagi keldritesse hoidmiseks saatmisel ärge unustage hoolikalt üle vaadata seal juba ladustatud köögiviljade varu: kapsas, peet ja porgand, kartul. Eemaldage kindlasti riknenud ja kuivanud.
